Teaduses kasutatavad meetodid

Teadustöö edukus sõltub otstarbekalt valitud ja oskuslikult kasutatud uurimismeetodist. Uurimistöö meetodite ning nende kasutusvõimalustega kursis olev uurija töötab tunduvalt väiksema energiakuluga ja suurema edukusega kui see, kes tugineb uurimuse kirjutamisel ainult vaistule või siis tugineb nn katse-eksituse meetodile.

Teadus on pidevalt arenev teadmiste süsteem ning koos sellega arenevad ja täienevad ka uurimismeetodid. Üha rohkem kasutatakse mitmesuguseid tehnilisi seadmeid (nt videosalvestused, arvutused, intervjuu salvestamine diktofoniga, digifotograafia jne). Veel paarikümne aasta eest oli meie riigis arvutigi üpris haruldane riistapuu. Uute ideede tekitamise stimuleerimiseks kasutatakse mitmeid ideede genereerimise meetodeid nagu «ajurünnak», «kollektiivne aju» jt.

Meetodeid omakorda võib rühmitada väga mitmeti. Siin võib eristada üldteaduslikke ja erialaseid (lokaalseid). Lokaalsed teaduslikud meetodid on omased mingile konkreetsele teadusharule ja neid kasutatakse ainult selle konkreetse teaduse valdkonnas (nt geenitehnoloogias). Oma meetodid on ka tehnikas, meditsiinis, õigusteadustes jne. Näiteks majanduses kasutatavatest erimeetoditest võiks nimetada kahekordset kirjeldamist raamatupidamises ja kalkuleerimist majandusarvestustes; väljavõttelist vaatlust ja indeksimeetodit statistikas; bilansimeetodit, eksperthinnanguid planeerimises jne. Bioloogias kasutavad ornitoloogid nn rastermeetodit, kus uuritav territoorium jagatakse võrdse suurusega ruudukesteks, siis vaadeldakse igaühes neist kõikide linnuliikide pesitsustõenäosust. Siinpuhul ei peeta oluliseks isendite ohtrust, vaid seda, kas üks või teine liik konkreetses ruudus pesitseb või mitte. Kui vaatleja kohtab mitmel korral lindu, kes viibib temale omases pesitsusbiotoobis, on tegu võimaliku pesitsusega. Kui see lind aga laulab (laululind) või ründab või on pidevalt samas paigas, on pesitsemine tõenäone. Pesaleid, munakoored, toitu nokas kandev vanalind jms on juba kindla pesitsemise tunnused. Lõpuks joonistubki ühe liigi kohta igasse vaatlusruudukesse suurem või väiksem ringike, moodustades kokku pesitsustõenäosuse rastri.


Jäälinnu pesitsemine Eestis möödunud sajandi 80ndatel

Üldteaduslikud meetodid jagunevad empiirilis-teoreetilisteks ja puhtteoreetilisteks. Empiirilissed meetodid pakuvad andmeid katsete, vaatluste ja muude kogemusel põhineva või vastavate dokumentide vahendusel. Neid meetodeid nimetatakse ka kogemuslikeks ehk kognitiivseteks meetoditeks. See tähendab, nende lähtekohad on meie meeleelunditega otseselt tajutavad. Puhtteoreetiliste (formaalsete) meetodite puhul saadakse uurimustööks vajalikud andmed ja tulemused formaal-loogilise arutelu vahendusel. Teoreetiliste meetodite areng sõltub empiiriliste (kogemustel põhinevate) meetodite arengust ja tavaliselt on teadustöödes mõlemad omavahel tihedalt läbi põimunud.

Võimaluste mitmekülgsuse iseloomustamiseks kvalifitseeritakse need kasutatavuse astme järgi:
andmekogumismeetodid, mille abil kogutakse vajalikke lähteandmeid (vaatlus, eksperiment, küsitlus, kogemuste üldistamine);
andmetöötlusmeetodid (kokkuvõtumeetodid), mis võimaldavad kogutud andmeid statistiliselt töödelda (keskmiste, variatsiooni-, korrelatsiooni-, usaldusväärsuse jt näitajate arvutamine);
tulemuste tõlgendamise (interpretatsiooni-) meetodid, mille abil mõtestatakse lahti tulemused (võrdlemine, reastamine, analüüs, süntees, üldistamine);
tulemuste esitamise meetodid (suusõnaline, kirjalik tulemuste esitamine).

Viimasel juhul eristatakse teksti, tabeleid, jooniseid, valemeid ja graafikuid.

Empiirilis-teoreetilistest meetoditest uurime lähemalt vaatlust, eksperimenti ehk katset, mõõtmist ja kirjeldamist, puhtteoreetilistest meetoditest aga võrdlemist, analüüsi ja sünteesi.

Vaatlus

Vaatlus on mistahes statistilise uurimistöö esimene etapp. Vaatluseks nimetatakse uuritava objekti omaduste ja seoste fikseerimise süsteemi, olgu siis loomulikes või kunstlikes tingimustes (spetsiaalselt selleks loodud eksperimentaalses keskkonnas).

Vaatluse tunnetuslikud võimalused sõltuvad vaatlusobjekti meelelise vastuvõtu iseloomust ja intensiivsusest, vaatluse tingimustest ja mõõtmise täiuslikkusest. Soodsatel tingimustel võimaldab vaatlusmeetod saada piisavalt laialdast ja mitmekülgset teavet teadusfaktide formeerimiseks ja registreerimiseks. Olemasoleva teooria baasil toimub faktide esialgne ülesmärkimine, seejärel nende klassifitseerimine teatud tunniste järgi: fakti uudsus, faktis sisalduva info maht, seoste ja omaduste iseärasused jne. Järgneb saadud faktide kõrvutamine juba tuntutega. Nende toimingute pinnal saab formuleerida oletusi, seejärel juba ka tööhüpoteese.

Vaatlusi korraldatakse mitmel viisil ning nende klassifitseerimisel võime lähtuda mitmest erinevast tunnusest. Peamised on vaatluste sagedus, vaatlusobjekti hõlmatuse ulatus ja andmete hankimise viis:

1. Vaatluse sageduse järgi:
pidevvaatlused (sh monitooring ehk seire), mille puhul uuritavad sündmused registreeritakse kas toimumise hetkel või lakkamatult kindla ajavahemiku vältel (rahvastiku jooksev arvestus, raamatupidamine, lindude rändeaegsed vaatlused, linnaõhu saastehulk jne);
korduvvaatlused, mis toimuvad perioodiliselt teatud ajavahemiku tagant (loendused, inventuurid);
ühekordsed vaatlused, mis korraldatakse eriotstarbel, kusjuures pole ette teada, millal järgmine sellelaadne vaatlus toimub (peamiselt erinevate sihtuuringute läbiviimiseks).

2. Vaatlusobjekti hõlmamise täielikkuse järgi:
kõikne vaatlus, mis hõlmab terve uurimisobjektiks oleva kogumi, st kõik selle üksikliikmed (rahvaloendus, raamatupidamine, kajakakoloonia kurnade suurus);
mittekõikne ehk osavaatlus, mis hõlmab ainult teatud esindusliku valimi vaatlusobjektina käsitletavast kogumist, tulemused aga üldistatakse kogu vaatlusobjektile (ankeetvaatlus, väljavõtteline ehk valimvaatlus; näiteks EMORi uuringud)

3. Andmete hankimise protseduuri järgi:
otsene ehk visuaalne vaatlus, mille puhul loendaja registreerib oma silmaga uuritavad tulemused ning fikseerib need (liiklusvaatlused, sildade koormuse vaatlused, linnuvaatlused). Selliste hulka võib lugeda ka sellised vaatlused, mida teostatakse hiljem videolindilt. NB! Vaatlus ei pruugi toimuda üksnes visuaalselt. Seetõttu ongi parem mõiste otsene vaatlus. "Vaadelda" võib kõikide meeltega, nt vaadelda lõhnu (degustaatorid), helisid (linnulaul) jne;
dokumentaalvaatlus, kui vaatlusandmete kaudse allikana kasutatakse mitmesuguseid dokumente (aruanded, raamatupidamisregistrid jms. Siia võiks liigitada ka vanade arhiveeritud videosalvestiste läbivaatamised);
küsitlused, mis jagunevad omakorda mitmeks alaliigiks: suuline küsitlus, iseregistreerumine ja korrespondentsvaatlus.

Vaatluse teaduslikkuse tagamiseks tuleb silmas pidada mitmeid olulisi nõudeid:

   1) eesmärgikindlus, mille formuleerimisega antakse kindel raamistik kogu järgnevale uurimistööle - mida kitsamalt ja täpsemalt on vaatluse eesmärgid piiritletud, seda lihtsam on kavandada nii vaatlust ennast kui ka järgnevaid tööetappe;

   2) uuritavate tunnuste minimaalsus, mis on tihedalt seotud eesmärgikindluse nõudega - liigsete ja ebaoluliste tunnuste vaatlemist tuleb vältida;

   3) uuritavate tunnuste täpne määratletus ehk diferentseeritus, mis on eriti oluline mitmesuguste ankeetvaatluste ja küsitluste korraldamise puhul - kõik küsitletavad peavad esitatud küsimusest ühtmoodi aru saama;

   4) vaatluseks sobiva aja, nn kriitilise momendi valik, millal uuritav nähtus esineb kõige iseloomulikumal kujul - näiteks pole võimalik lindude pesitsustihedust uurida nende puhke- või rändeperioodil;

   5) uuritava kogumi üksikliikmeid tuleb vaadelda analoogsetes oludes, mis ajaliselt muutuvate nähtuste puhul tähendab ka vaatluse üheaegsuse nõuet (näiteks pole võrreldavad erinevatel aastatel õppinute teadmised, kui õppekava või õpikud on vahepeal uuenenud);

   6) erinevate vaatlustega saadavad andmed peavad olema võrreldavad nii eelnevate kui ka planeeritud tulevaste andmetega;

   7) korduvad (perioodilised) vaatlused tuleb korraldada võrdse pikkusega ajavahemike tagant, mis võimaldab ka uuritava nähtuse muutumist iseloomustavad näitarvud (indeksid, juurdekasvud, absoluutsed vahed jt) võrreldavaks muuta.

Vaatlustega kaasnevad ka teatavad vaatlusvead, mille suurus oleneb paljuski sellest, kuivõrd jälgitakse vaatluse teaduslikkuse tagamise nõudeid. Osa vaatlusvigu on metodoloogilise iseloomuga (näiteks väljavõttelisel vaatlusel tehtavad esindus- ehk representatiivsusvead, mida ei saa täielikult vältida, kuid mida saab kaunis täpselt mõõta).

Oluline on pöörata tähelepanu mitmesugustele registreerimis- ehk kirjeldusvigadele, mille väljendamine oleneb paljuski vaatluse korraldajast või teostajast. Registreerimisvead võivad olla nii tahtlikud kui ka mittetahtlikud. Mittetahtlikest võib osa olla juhusliku iseloomuga, enamik neist kattuvad omavahel ning nende mõju vaatluse tulemusele osutub üldreeglina tühiseks. Palju ohtlikumad on süstemaatilised registreerimisvead, mille puhul vead kuhjuvad ühes suunas ning vaatluse lõpptulemused võivad oluliselt moonduda. Tihti on seesugused süstemaatilised registreerimisvead psühholoogilise iseloomuga, nt kalduvad vanemad inimesed oma vanust ümardama viiega või nulliga lõppevatele aastatele; maal hinnatakse kaugusi pikemateks kui need tegelikult on, linnas aga vastupidi jne.

Eksperiment

Eksperiment ehk katse on selline uurimismeetod, mille puhul uurija ise sekkub nähtuse loomulikku olemusse, mõjutades seda uute, uurimise eesmärgile vastavate tingimuste loomise teel. Vaatlusega võrreldes on katse puhul kogu uurimisprotsess tunduvalt rangem ja täpsem.

Eksperimendi käigus muudab uurija oma tahte kohaselt protsessi (nähtuse) kulgu sellesse mingite uute mõjurite sisseviimisega. Seega on eksperiment erilist liiki uurimismeetod, mille ülesandeks on selgitada rakendatavate uute mõjurite ja võtete võrdlevat tulemuslikkust.

Eksperimendi kõige levinum vorm on eksperimentaal- ja kontrollrühmade katse, mille puhul eksperimentaalrühmas viiakse protsessi uus faktor (näiteks antakse katserühma taimedele mingit uut väetist), kontrollrühmas aga seda tegurit ei rakendata. Ka võib uurija töötada kontrollrühmas töötada mingi uue töövõttega, kontrollrühmas aga vanaviisi. Kõik teised tegevuse tulemusi mõjutada võivad tingimused peavad aga mõlemas rühmas olema võimalikult ühesugused.

Iga eksperimendi puhul on tingimata vaja eriti kriitiliselt hinnata mitmesuguseid võimalikke lisamuutujaid ehk müra, mis võivad eksperimendi tulemusi oluliselt mõjutada. Näiteks tehti katse taimede idanemiskiiruse kohta. Millegipärast aga idanesid 1/4 kontrollrühma taimedest alati paremini kui spetsiaalse toitelahusega kastetud eksperimentaalrühma omad. Hiljem selgus segav faktor: kontrollrühma kastil oli seda kattev klaas ühest nurgast mõrane ning sinna pääses rohkem õhku.

Nii vaatluse kui ka eksperimendi korral tuleb erilist tähelepanu pöörata vigade kõrvaldamisele. Ka eksperimendi käigus võidakse teha tahtlikke ja ebatahtlikke vigu. Tahtlikud tekivad siis, kui uurija moonutab meelega ja isiklikes huvides (paremate tulemuste saamiseks) eksperimendi käiku ja/või sellest saadud tulemusi. Sellega satuks aga uurija konflikti teadlase kutseetikaga. Ebatahtlikud vead tekivad peaasjalikult uurija vähesest ettevalmistusest eksperimendi korraldamisel, eksperimendi puudulikust planeerimisest, subjektivismist eksperimendi tulemuse hindamisel jms.

Ebateadlikke vigu võib rühmitada juhuslikeks ja süstemaatilisteks. Juhuslikud tekivad kord ühes, kord teises suunas, mistõttu nende mõju katse tulemustele on üsna tühine. Kui uuritavate objektide arv (valim) on piisavalt suur, siis pole neid vigu vaja arvestada. Süstemaatiliste vigade puhul on aga täheldatav teatud kindel suund või kuhjumisetendents. Sellised tulemused põhjustavad katsetulemustes kõrvalekaldumisi kas positiivses või negatiivses suunas. Sellised vead võivad eksperimendi tulemusi väga oluliselt mõjutada ja moonutada.

Katse tulemusena saadud uurimistöö tulemused on seda objektiivsemad ja usaldatavamad, mida vähem on neis süstemaatilisi vigu. Süstemaatiliste vigade hulka saab minimeerida, kui katsealuseid on rohkesti ning eksperiment korralikult planeeritud.

Eksperiment on paljude teadusliku analüüsi liikide arengu alus. Katsed jagunevad kolme valdkonda: laboratoorsed (tehnika- ja loodusteaduste tarvis),  tootmislikud ja sotsiaalsed (juhtimisteaduste, majandusteaduste, psühholoogia, pedagoogika ja sotsioloogia tarvis).

Eksperimentidega tuleb olla ettevaatlik, kuna mõned neist (eriti majanduses) on seotud suure riskiga ja võivad kaasa tuua hukatuslikke tagajärgi. Ka bioloogiliste katsete puhul on möödas need uskumused, et «katse võib lõppeda katsealuse surmaga».

Kõik eksperimendiga seotud tunnetuslikud operatsioonid lähtuvad hüpoteesist ja teooriast. Operatsioonide all tuleks silmas pidada eksperimendi eesmärkide määratlemist, tingimuste põhjendamist (mis aitaksid kaasa nähtuse ja selle komponendi omaduste, suhete ja sidemete esiletoomist),  näitajate, etalonide ja (tehniliste katsete korral) mõõturite väljatöötamist. Samuti aga täheldatud omaduste, seoste, arengutendentside jälgimist, mõõtmist, fikseerimist ning eksperimendi statistiliste tulemuste esialgset rühmitamist ja võrdlemist.

Mõõtmine

Mõõtmine kui meetod kujutab endast mõõdetava nähtuse kvantitatiivsete (loendavate) karakteristikute fikseerimise ja registreerimise süsteemi. Tehniliste ja bioloogiliste süsteemide mõõtmine on seotud mõõtmisetalonide, mõõtühikute ja mõõtmistehnikaga. Sotsiaalsete süsteemide puhul on mõõtmisprotseduurid seotud plaaniliste, aruandeliste ja statistiliste näitajate ning mõõtühikutega.

Mõõtmisel tuleb igakülgselt uurida ja arvestada uuritava süsteemi kvalitatiivse ja kvantitatiivse külje ühtsust. Kvalitatiivse külje tunnetus on võimalik ainult kvantitatiivsete näitajate kaudu. Et mõõtmist kui meetodit tulemuslikult kasutada, tuleb esmajärjekorras aru saada, et mõõdetavad omadused ja seosed on pidevas muutumises ja arengus. Mõõtmine kui meetod on leidnud enam kasutamist matemaatilistes ja koguselistes meetodites. Matemaatiliste meetodite tunnetuslikud võimalused seisnevad järgmises:
omaduste, parameetrite ja seoste väljendamine kvantitatiivsete näitajatena loob võimaluse neid omadusi, parameetreid ja seoseid taasluua eksperimendis;
selle meetodi abil on saanud võimalikuks vajaliku täpsusega kirjeldada majanduslikke, sotsiaalseid, bioloogilisi jt protsesse.

Kirjeldamine

Kirjeldamine on empiirilis-teoreetiliste teadmiste saamise erimeetod. Selle olemuseks on süstematiseerida eksperimendi käigus vaatluste ja mõõtmiste tulemusena saadud andmeid. Andmed esitatakse teatud kindlas teaduskeeles tekstina, tabelitena, skeemidena, graafikute või joonistena. Nähtuse üksikute külgede kohta käivate faktide süstematiseerimise ja üldistamisega seoses saame nähtustest, protsessist või ainest tervikliku pildi. Kirjeldamise protsessis ei fikseerita ainult fakte, vaid ka nendevahelisi sõltuvusi: järgnevust, üheaegsust, põhjuslikkust, vastastikust seost jt. Üldistamine ja abstraheerimine, andmete klassifitseerimine erilises teaduskeeles teevad faktidest aluse järgnevateks loogilisteks operatsioonideks. See teeb võimalikuks kirjeldamise tasemel kindlaks teha empiirilisi, statistilisi sõltuvusi ehk seaduspärasusi (ka seadusi). Näiteid võib tuua nii matemaatikast (funktsionaalsed sõltuvused), füüsikast (Ohmi seadus), majandusest (tootmisfunktsioon, elastsuskoefitsiendid) kui ka igast teisest teaduse valdkonnast.

Kirjeldamine võib esineda kas algebralisel (valemitena, aegridadena, indeksitena, koefitsientidena), verbaalsel (loomuliku sõnalise kirjeldusena rangete kirjelduseeskirjadeta) või siis graafilisel kujul (arvjoonistena).

Iga uurija peamine töövahend on tema mõistus. Teaduslike tõdede leidmiseks peab oskama õigesti ja loogiliselt mõelda, peab nähtusi analüüsima ja sünteesima, nägema ja leidma seoseid nähtuste vahel ning üksiknähtuste erinevate külgede vahel. Tarvis on jõuda selgusele nähtuste olemuses ning nende arengu põhjustes. See pole aga teoreetiliste arutlusteta võimalik.

Teadustöös on kõige olulisem mitte nähtuste kirjeldamine, vaid nende selgitamine, teoreetiliste seoste avastamine põhjuste ja tagajärgede vahel, üldistuste tegemine. Olemasolevatele andmetele tuginedes tõestab teadlane uusi probleeme ning lahendab need oma uurimistöö käigus kas vaatluste ja eksperimentide või järelduste tegemise (so senistest teadmistest uute teadmiste tuletamise) teel. Mõistagi etendab selle tegevuse juures erilist osa mõtlemine kui inimese eriline võime peegeldada tegelikkust.

Mõtlemine kui ülesannete lahendamine on keerukas tegevus, mis toimub mitmesuguste mõtlemisoperatsioonide abil nagu võrdlemine, analüüs ja süntees, abstraheerimine, üldistamine ja konkretiseerimine, süstematiseerimine ning induktsioon ja deduktsioon.

Võrdlemine

Selle teadustöös kasutatava meetodi olemus seisneb sarnasuste või erinevuste leidmises kas siis võrreldavates nähtustes tervikuna või nende üksikutes tunnustes. Võrreldes analoogiaga on võrdlemine suunatud mitte ainult oluliste analoogiliste tunnuste, vaid ka oluliste erinevate tunnuste avastamisele. Võrdlemine on meetod, mis võimaldab avastada protsessi arengu üldist tendentsi, avada muutused, mis toimuvad nähtuse arengus. Võrdlemist kui meetodit kasutatakse edukalt bioloogias, paleontoloogias, ajaloos, sotsioloogias, etnograafias ja mujalgi.

Analüüs

Analüüsi puhul lahutab teadlane uuritava nähtuse mõtteliselt osadeks, eristades nähtuse üksikud tunnused ning omadused. Sellele järgneb iga eraldatud osa uurimine. Vaid siis, kui me uuritava objekti jaotame elementideks ja toome välja iga elemendi omadused ja seosed ning õpime neid tundma, on võimalik objekti tunnetada, selle arengu seaduspärasusi määrata ja avastada.

Analüüsi käigus liigub uurija konkreetselt abstraktsele, keeruliselt ja ühtselt lihtsa ja liigendatuse poole. Näiteks kui uuritakse tööviljakuse perspektiivse planeerimise protsessi, siis jaotatakse see protsess etappideks: möödanik, käesolev ja tulevane etapp. Järgnevalt tuuakse välja, kuidas ning millises suunas ja mahus see protsess toimus (toimub, hakkab toimuma); eristatakse mõttes tegurid, mis kas vahetult või kaudselt on mõjunud (mõjuvad, hakkavad mõjuma) tööviljakuse tasemele (tehnilised, organisatsioonilised, sotsiaalsed, regionaalsed jne). Ainult nii on võimalik tõde tunnetada. Tunnetus aga liigub edasi abstraktselt konkreetsele, mitmekesiselt ühtsele, lihtsalt keerulisele. Selline tunnetusprotsess on juba sünteesiv.

Süntees

Süntees kui tunnetusmeetod seisneb selles, et uuritava objekti, nähtuse, omaduse ja suhte mõttelistest (analüüsi käigus tekitatud) osadest moodustatakse jällegi ühtne tervik ehk süsteem. Sünteesimine on protsess, mille käigus pannakse iga element paika ja määratakse sellele oma osa süsteemis, nende elementide vastastikune seos ühtses tervikus.

Analüüsi ja sünteesi võib eraldada ja vastandada üksnes loogiliselt. Reaalselt moodustavad need aga ühtsuse, põimudes tavaliselt omavahel (nt põhjus ja tagajärg). Vahel võib juhtuda, et analüüs järgneb sünteesile (nt tööhüpoteesi puhul).

Süsteemne analüüs ja süntees

Süsteemne analüüs ja süntees on teadustöös süsteemse lähenemisviisi realiseerimise tähtsaim meetod. Süsteemne analüüs ja süntees kui uurimismeetod sisaldab endas järgmisi elemente:
uurimise eesmärk,
eesmärgi saavutamise alternatiivsed (teised) võimalused,
uurimise ressursid,
modelleerimine ja
kriteeriumid.

Süsteemse analüüsi ja sünteesi lähtepunkt on eesmärk. Eesmärk on iseenesest mõtteline ja ideaalne kujund töö lõpptulemusest. Et ühiskonna üks liikumapanevaid jõude on uudishimu, võib eesmärki vaadelda kui uudishimu või kui ühte huvi kontsentreeritud väljendust. Siit ka eesmärkide mitmekesisus, mille taga on erinevad huvid.

Erinevaid huvisid jaotatakse järgmiste tunnuste alusel:
tähenduslikkus (peaeesmärk ja alameesmärgid),
siduvuslikkus (horisontaalne ja vertikaalne),
alluvuslikkus (alama taseme eesmärgid on kõrgema taseme eesmärkide saavutamise vahend).

Eesmärgid saavutatakse erinevate võtetega. Paljude erinevate variantide võimalikkus eesmärkide saavutamisel tähendab süsteemses analüüsis ja sünteesis erinevate alternatiivide paljusust. Parima valikuvõimaluse leidmiseks tuleb lähtuda kahest reeglist: 1) inventariseerida (üles kirjutada) eranditult kõik võimalikud alternatiivid; 2) välistada sobimatud alternatiivid.

Väljavalitud optimaalse alternatiivi realiseerimine teadustöös on peaasjalikult seotud uurija käsutuses olevate ressurssidega. Uurija ressursid on aeg, varustatus, infomassiivi kvaliteet ja kättesaadavus, uurimisobjekti kohta käiva teooria ja praktika arengutase.

Kriteeriumideks alternatiivide valikul ja hindamisel koos ressursside arvestamisega on teadusliku uurimise printsiibid ja süsteemne lähenemine neile. Valitud kriteeriumide alusel töötatakse välja mudel, uurimise stsenaarium ja teostataksegi vahetu uurimus.


Käesoleva väljavõtte raamatust © Kalle&Aarma (2003) Teadustöö alused tegi, mugandas ja varustas näidetega Illar Leuhin



Uurimistöö etapid

Mistahes uurimistööd on võimalik teha võtta alles siis, kui on tekkinud mingi probleem. Õpilase seisukohalt on põhiprobleemiks ettenähtud (või huvi pärast ette võetav) uurimistöö. Ent ka selle, pealtnäha lihtsa, uurimuse üldise kava puhul tuleb rangelt kinni pidada reeglitest. Tõsi, kui tegemist on kvalitatiivse uurimusega mõnel sotsiaalalal, ei pruugi need nõuded olla sedavõrd ranged, kuna siis sageli hüpoteesi ei püsitatagi.


Skeem on koostatud © Gall, Borg & Gall (1996) materjalide põhjal

Sagedasemad vead

lükatakse uurimisprobleemi valikut edasi, ehkki igal uurimusel on tavaliselt tähtaeg
valitakse endale huvipakkuv probleem tundmata huvi, kas ka potentsiaalne lugeja sellest huvitub
ei uurita piisavalt, kas ja kuidas on valitud probleemi kirjanduses käsitletud
plaani tehes ei peeta selles püstitatvaid tähtaegu esialgu oluliseks
lubatakse puudujääke pilootuuringus (või ei tehta seda üldse)
uuritakse eklektiliselt, võrdlusmaterjalita
ei arvestata piisavalt tööle kuluva ajaga ja tekib ajadefitsiit